Legendaarsed folkmuusikud, Peeter Rebane ja Tiit Kikas esinesid juba esimesele Viljandi Pärimusmuusika Festivalile eelnenud Pärimusa festivalil. Siin saate lugeda folgikroonik ja Reval Folgi vabatahtlik Tuuli Reinsoo meenutusi nendest aegadest. Kontsert “Reval Folk uus ja vana: Peeter Rebane, Tiit Kikas ja Duo Ruut” toimub juba 26. jaanuaril kell 19 Vanalinna Muusikamajas (Uus 16c, Tallinnas). Kõik on teretulnud uudistama ning mõned piletid on veel alles. Neid saab SIIT.
Peeter Rebane ja Tiit Kikas hiljaaegu Vanalinna Muusikamajas. Foto: Ivo Eggi
Kikas ja Rebane: Mälestusi Viljandi Folgilt ja mujalt
Tuuli Reinsoo
Viieteistkümnes mai 1993. Digar ning raamat „Viljandi Pärimusmuusika Festivali lood“ ütlevad mulle, et Pärimusal, Viljandi Pärimusmuusika Festivali iduüritusel, esinesid VLÜ, Justament ning Peeter Rebane ja Tiit Kikas, ja kuulajaid oli paarsada. Ma mäletan nimepaari Kikas ja Rebane, aga detaile mitte. Kuulge, ma olin alles 12. Mõni praegune folgisaurus oli selleks ajaks juba 10 aastat lavalaudu tallanud. Pärimusat ma nägin – olin 1992-1993 kõik nädalavahetused Viljandis, sest Tallinnas polnud vanematel mulle midagi süüa anda. Vanaemal oli aias ja keldris kõike. Noh, 1993 oli selline hull aeg veits, talongid, juhutööd ja Lina poes olid kõik leivad kõvad, aga muusika oli ikka muusika. Vanaema tahtis võtta kitse ja hakata juustu tegema – Viljandi linn ei lubanud. Võibolla oleksin saanud muidu tulevikus koos kitsega Folgil käia.
Kitsi ei olnud ega tulnud, aga Pärimusa moondus Folgiks, jäi pidama ning Tiit Kikas figureeris seal ikka päris mitu korda väga erinevates koosseisudes. Seetõttu on mu peas nagu pudru ja kapsad segi, mitu korda ja kellega ma teda seal nägin, kord käis ta Indrekuga, siis Jaaniga, vahel Reinuga – nagu Ruja laulus. Arvasin, et ta on mingi välismaalane või vähemalt rootslane või isegi tulnukas, sest kõigist ülejäänud karvastest ja sulelistest oli ta oluliselt siledam. Isegi saurustest… Tema elektriline viiul jäi algusest peale silma, keegi ei mänginud nii veidra välimusega pilli: pisike jubin, mis ei meenuta esiteks viiulit peaaegu kuidagi ja teiseks ei harmoneeru proportsioonidelt üldse helilise kogupauguga, millega ta on võimeline lajatama. Koos luuperiga, mille nime siis veel keegi isegi ei teadnud, andis see lähenemine folkmuusikale hoopis teise energia, olles ajast ees vähemalt 17 aastat.
Kikas ühendas absoluutselt kõik, mis laval leidus, mõne juhtme külge, vist ka Ando ja Antsu ja Pireti, ja ma arvan, et tal oli juba siis rohkem tehnikat kaasas kui kõigil ülejäänud bändidel kokku. 1996. aastal kohtas Kikast Viljandis koos Jaan Söödiga. 1997. aastal esines Folgil Peeter Rebane koos Lauri Saatpaluga (mul oli justkui meeles, et Kikas-Rebane esines 1996, aga võibolla olen oma peas kaks aastat kokku pannud, 1996-97 oli see aeg, kui kõik eesti inimesed väitsid, et nad on ufode poolt ära röövitud ja sellest ajast on paljudel mälus lüngad). Tegelikult oli enne kõiki Folke ja Pärimusasid juba olemas Folkmill, kus tuumiku moodustas kolmik Kikas-Rebane-Saatpalu ja mis võttis eeskujuks Johansonide 1980. Lõpus Eestisse „imporditud“ iiri rahvamuusika. Folkmill oli 1990. keskel kõva tegija. (Noorematele infoks, et Folkmill oli umbes nagu 1990. aastate Curly Strings. Nende Madis Mäekalle valss ei põle aasta aasta järel ei jaanitules ega upu ka kõikides pisarates, mida murtud südamed iial mõne muusiku tõttu valanud.)
1998. aastal olid kolm kanget taaskord kokku saanud ja sündinud Dagö, mille esimese plaadi laulud on mul siiamaani sõna-sõnalt peas, jah, plaat ilmus natuke hiljem ja see jäi Kunstiakadeemias ühe kogukama palja modelli alla ja ma ei julgenud seal urgitseda, et… . 1999, ja Tiit Kikas oli hüpanud järgmisse bändi Tulli Lum. Kui Folkmill on 1995. aasta Curly Strings, siis Tulli Lum oli 2000. aasta Trad Attack.
Eelmisel kevadel käisin Aida hooaja lõpupeol, kus esines Justament ja millest pole eriti midagi meeles, sest saali oli nii palju sireleid toodud, et ma jäin nende lõhnast täiesti purju, aga viimane selge mõte oli: „Tiit Kikas mängib IKKAGI pagana hästi!“. Kõige hiljutisem kohtumine temaga oli Lennusadamas, kus ma pidasin teda jõunumbreid ettevalmistavaks tsirkuseartistiks, kui ta umbes 9 kasti tehnikat üksi kohale kärutas ja lava ees maha tõstis. Ise pisike nagu Frodo.
Peeter Rebane tuleb ikka silme ette eelkõige Dagö plaadiümbristelt. Nüüd on nad jälle kokku saanud, Rebane ja Kikas, nagu esimesel, kõige esimesel kõigist neist erinevatest Folkidest, millega meid praeguseks igast kandist üle külvatakse. Mul on tunne, et Vanalinna Muusikamajas võib juhtuda nii mõndagi kummalist ja imekspandavat. Võibolla hakkab toaorel iseenesest kaasa mängima, võibolla hakkavad hiired lendama…Võibolla paneb Kikas koos Muusikamaja peremehe Jaak Johansoniga uuesti käima Silver Sepa Tantsumasina…. Ma natuke kardan ka ausalt öelda. Järsku rantsatame läbi põranda… Aga võimalus ajas 25 aastat tagasi rännata on liiga ahvatlev.
