Laupäeval, 31. märtsil kell 17 esinevad Tallinna Vanalinna Muusikamajas (Uus 16c) iiri flöödimängija ja laulja Dave Murphy ning
Eva Väljaots
soome kitarrist Jyrki Koivisto. Kontserdi juhatab sisse EMTA pärimusmuusika kandle eriala magistrant Eva Väljaots ja pärast ametliku osa lõppu veab regilauluringi rahvaluule- ja-muusikateadlane, EMTA pärimusmuusika eriala õppejõud Janika Oras.
Saame tuttavaks Eva Väljaotsaga!
Kuula muusikat SIIN
Esimene instrument.
Mu esimene instrument oli väikekannel. Meisterdasin selle ühes Saaremaa laagris ja hakkasin tutvust tegema . Õpetajat mul siis ei olnud – olen muusikas iseõppija. Mängisin seda pilli palju ja improviseerisin. Mingil hetkel tuli hakata lapsi ja täiskasvanuid õpetama, see omakorda õpetas mind ennast. Pärast kõike oli aeg Viljandi Kultuuriakadeemiasse pärimusmuusikat õppima minna ja varsti jõudsid minuni ka teised pillid: hiiu kannel, karmoška. Praegu mängin palju viiulit.
Muusikategemine on meie peres olnud pea alati. Näiteks mängin praegu oma Põltsamaalt pärit vanavanaisa külakandlel. Kesk-Eestist pärit vanaema mängis noorena mandoliini ja vanaisa oli suur külapidude pillimees. Ema mäletab, et nende juures aina lauldi ja mängiti kitarri.
Esimesena õpitud lood.
„Kaerajaan” ja „Ei lind, ei laul” olid esimesed lood, mille ma Saaremaal laagris ise ära õppisin. Käiasin neid lugusid ka siis, kui Saaremaalt Tartusse koju sain. Mul ei olnud suurt paladepagasit, seetõttu improviseerisin ja mängisin palju niisama. Kui õpetama hakkasin, tuli ka suurem repertuaar. Siiani pean mängu juures kõige toredamaks seda, kui saab lihtsalt musitseerida, kohapeal luua.
Inspireeriv arhiivisalvestis.
Muusikud, kes salvestisel mängivad, polnud selles ajahetkes artistid, vaid lihtsad inimesed. See inspireeribki mind salvestiste puhul kõige rohkem, et keegi mängib oma taluõuel või elutoas. Kuulasin Armas Otto Väisäneni Setumaa-salvestisi aastast 1913 – nendel krabin on nii vali, et polegi hästi kosta, kas keegi üldse mängib. Minu puhul ei ole eesmärk helimaterjali puhul sarnasust püüda, ei ole oluline, mida ta seal täpselt mängis. See krabin loob otsetee mängijani – tajun inimest.
Tants vs tantsuks mängimine.
Impulss tantsimise ja tantsuks mängimise puhul on sarnane. Muusikaline mõnu toimib mõlemal puhul. Praegu eelistan mängimist. Nõnda saab inimestega kontakti läbi teistsuguste kanalite.
Muusika ja koht.
Olen teadlikult harjutanud, et ma ei jääks kohtadesse kinni. Need on minu jaoks küll erakordselt tähtsad, aga see võibki olla põhjus, miks ei taha neisse kinnituda. Olen õppinud endaga paiku kaasas kandma, väga sageli kujutlen end kusagile. Viimati mere äärde Lääne-Eestis. Kujutlesin praeguse aastaaja pilliroogu – pole lund ega värve… Nii toimida on minu puhul täitsa tavaline.
Paik, kuhu viib laupäevane kontsert.
Võimalik, et Iirimaa mind kuidagi mõjutab. Mulle meeldivad muruga kaetud kaljud – olen neil päris sageli mänginud. Meri, kivid ja avarus. Rohelus ja selle hästi järsk piir, mille taga on hoopis midagi muud. Ja see piir on õhuke ja ohtlik! Võin astuda ühe liigse sammu ja olla seal all… Aga tean, et seda ma ei tee. On tõesti väga nauditav sellises paigas olla.
Arvan, et kohad, kus ma viibin, helisevad.
Küsis Sänni Noormets. Toimetas Pille Olde (Reval Folk)