Intervjuu muusik Martin Leamoniga

Reval Folgil on 15. septembril kell 19.00 au avada teine hooaeg Eesti-Walesi duoga SILD (Sille Ilves ja Martin Leamon). Sissejuhatavateks esinejateks on suvel rahvusvahelises noortelaagris Reval Etno osalenud lapsed koos üllatusesinejaga.

Lähemalt saab sündmusest lugeda SIIN. 

Pileteid saab soetada SIIN

Reval Folk küsis Martin Leamonilt mõned küsimused. Siin saab lugeda, mida Martin vastas!

 

Milline on see geograafiline koht, kust teie duo kõige enam mängu jõudu ja inspiratsiooni saab?

Inspiratsioon võib tulla ükskõik kus, ükskõik millal. Üleüldiselt on minu sünnikoht Gower Walesis, paik millest ammutan lõputut inspiratsiooni. On üks köök  Alltfechanis, Pencaderi külas, Ceri Rhys Matthewi ja Julie Murphy kodus, kus on alati palju head muusikat ja sööki. Eagle pub Llanfihangel-Yr-Arthis on tilluke, hubane ja eeldusteta oaas sügava kultuurikihiga.

Kas ja kes on teie eeskujud (muusikaliselt, mõtlemiselt)?

Mind on mõjutanud paljud, liiga paljud, et kõiki üles lugeda. Suurimad neist on aga Ceri Rhys Matthews ja Neil Young. Ma väga soovitan nende mõlema loominguga tutvuda.

Kus te olete kõige rohkem mänginud või mängite? Milline on teie publik?

Olen enamiku oma elust elanud Suurbritannias. Seal olen mänginud pubides, kirikutes, kunstikeskustes, festivalilavadel, lossides, põldudel, mis on täis joobunud mootorrattureid, aitades, randades, folgiklubides, muuseumides, linnaväljakutel, aiapidudel, džässklubides, rahvamajades … Igal pool mängides saad aru, et inimesed on kõik ühesugused, me elame ühe päikese all, ainult söök on erinev. Publik võib olla ükskõik milline. Avameelsed inimesed on minu lemmikpublik.

 

Kas te olete kogenud mõnda ekstreemsemat kontsertolukorda (ise üles astudes või kontserti külastades)?

2009. aastal mängis SILD Smithsonian Folklife festivalil, Washingtonis. Sealt käib 10 päevaga läbi üle miljoni inimese. Ma juhatasin ühte lugu sisse ja mainisin Gowerit, oma kodu. Keegi publikust elas sellele valjuhäälselt kaasa – keegi noor naine hüüdis „Jaa, kolme kalju rand!‟, mis on selles regioonis tuntud rand. Ma ütlesin et see on mu kodurand, et olen pärit Pennardi külast. Hääl vastas: „Pennard! Ma olen ka sealt pärit!‟. Ülejäänud publik oli meie vestlusest haaratud ja elas väga kaasa. Ma küsisin naiselt ta nime, ja selgus, et käisin samas koolis ta õega! Publik oli hämmingus! Vestlesime peale kontserti, ja selgus et ta oli tol päeval Washingtonis ja kontserdil täiesti juhuslikult. Sa reisid teisele poole maailma ja kohtad kedagi oma külast (ta pere oli 25 aastat tagasi emigreerunud). Maailm on väike, kas pole?

Mida tähendab teile muusika?

Muusika on üks väga isiklik eneseväljenduse vorm. Vaade hinge.

Mis pärimus teile tähendab? Mida tähendab selle kandmine ja viljelemine?

Kumb?? Voolavat jõge. See on see sama jõgi mis lõpuks suubub merre, kuid mis kogu aeg muutub ja mitte kunagi ei ole ta samasugune mitte üheski punktis. Pärimuse kandmine ja pärimusmuusika viljelemine tähendabki olemist osa sellest jõest, mis kogu aeg muutub ja mis muudab sind ennast kui muusikut samuti.

 

Mida annab pärimusmuusikaga tegelemine tänapäeva noortele, kellega olete kokku puutunud?

Ma loodan, et see annab neile viisi kuidas ennast väljendada ja võimaluse olla osa suuremast ja võimsamast kui keegi meist. Ma loodan, et nad leiavad selle olevat alternatiivi peavoolule ja loodan, et nad ei näe seda kui odavat ja lihtsat teed populaarsuse- ja kuulsuseni.

 

Mis on teie unistus maailmast? Millises maailmas soovite elada?

See kõik oleneb mu tujust – mis ma sõin hommikusöögiks. See on kaugel täiuslikkusest, aga see on ainus, mis meil on. Mulle meeldib Dalai Lama mõtteviis: „Ole optimistlik, siis tunned end paremini.‟ Arvan, et oleks tore kui utoopia eksisteeriks – kuigi ainult liivatera sünnitab pärli. Niisiis, astudes Platoni ja Sir Thomas Moore´ga ühte leeri soovitan kuulata ja mõtiskleda laulu „The Big Rock Candy Mountains‟ üle.

Küsimusi küsisid Sänni Noormets ja Kadri Allikmäe (Reval Folk).