Intervjuu Norra hardangeri viiuldaja Anne Hytta´ga

2. märtsil annab Tallinnas, Reval Folgil kontserdi Norra 2018. aasta pärimusmuusik Anne Hytta. Reval Folk tegi temaga intervjuu. Sündmusega on lähemalt võimalik tutvuda SIIN. Piletid on eelmüügis soodsamad ning neid saab hankida SIIT.

Intervjuu on tehtud 13. veebruaril 2019. aastal.

 

Reval Folk: Kuidas Sa kohtusid oma instrumendiga? Kuidas jõudsid viiuli ja hardangeri viiuli mängimise juurde?

Anne: Kasvasin üles piirkonnas, kus on rikas pärimustraditsioon. Minu pereliikmed pole muusikud, kuid mu isa huvitus muusikast, seega oli tal ka viiul. Pidasin seda instrumenti väga kauniks ning tema hõbedaselt metalne kõla meeldis mulle. Mul oli ka õnne, et minu naaberkülas elas tõeline viiulimängu meister, kes õpetas mind mängima.

 

Sind pärjati Norra 2018. aasta pärimusmuusiku tiitliga. Mida see Sulle tähendab ja mida on Sulle tähendanud sellesse hetke jõudmine?

See on auhind, mille annab iga-aastaselt välja Norra pärimusmuusika organisatsioon FolkOrg ning see antakse välja muusikule, kes on sel aastal andnud märkimisväärse panuse. Minu jaoks tähendas 2018. aasta mitmete albumite väljaandmist, sain ka Norra Grammy parima pärimusmuusika albumi eest, mul oli palju kontsere, nii, et olin väga õnnelik selle auhinna üle. On hea tunne, kui Sinu tööd märgatakse ja hinnatakse – see on midagi, mida ma ei pea iseenesest mõistetavaks.

Sa oled oma karjääri jooksul mänginud ka mitmete teiste muusikutega koos. Siiski on Sinu pill selline, mida mängitakse enamasti soolopillina. Mis paneb Sind teiste muusikutega ühendust otsima ning mis inspireerib Sind koosmängus?

See, mida ma teistes muusikutes tõeliselt hindan, on võime kuulata ja tabada hetke, reageerida teiste muusikute impulssidele ja minna nendega kaasa, ja mitte minna kaasa millegagi, mida seal pole. Siis võivad sündida ilusad momendid. Minu jaoks on soolomängu ja koosmängu suurim erinevus kuulamine. Soolomängijana kuulan ma peamiselt oma enda tundeid ning alateadlikut arvan, et kuulan ka publikut – soolomängijana saan publikuga väga tugeva ühenduse. Samamoodi juhtub ka teistega koos mängides, kuid sel juhul on kuulamine rohkem suunatud ansamblile ning publik moodustab pigem kommunikatsiooni välise ringi.

 

Mis on erilist selles piirkonnas, kust Sa pärit oled? Kas Sa võiksid palun kirjeldada enda piirkonna inimeste igapäevaelu või mõningaid kohalikke traditsioone?

Piirkond, kust ma tulen, on väga rikas viiulilugude ja rahvalaulude poolest ning inimestele, kes on väljastpoolt Telemarki, tundub, nagu kõik inimesed sellest piirkonnast mängiksid traditsioonilist muusikat. Tegelikkus on muidugi see, et enamik inimesi seda ei tee. Mina kasvasin üles seda muusikat armastades. Samas kui mõned minu sõbrad ei ole kohaliku muusikaga üldse tuttavad.

Siinsed inimesed käivad päris palju murdmaa suuskadega sõitmas. Suviti hoolitsevad nad oma aedade ja kodu eest. Üldiselt on norrakad oma kodu suhtes väga tähelepanelikud ning pühendavad palju aega sellele, et kodu eest hoolitseda ja seda renoveerida.

Loomulikult on meil olemas ka kohalik toit ning oma paikkonna rahvarõivad, mida inimesed kannavad nt pulmades, Norra rahvuspühal 17. mail jne. Võiksin kirjutada paljudest asjadest, aga kohalikuna on mul keeruline näha, mis on selles paikkonnas eksootilist või erilist nt välismaalase jaoks. 🙂

 

Mis köidab Sind Eesti juures? Millised sidemed Sul Eestiga on?

Skandinaavlased on üldiselt Balti riikidest väga huvitatud ning tunnevad end selle piirkonnaga seotud olevat, kuigi võib-olla rootslastel ja soomlastel on sellega

lähedasem seos kui norrakatel. Mind huvitab teie kultuur ja ka keele ajalugu. Ka teie vana kultuuri segunemine uuega on põnev, ja teie vanalinnad on väga ilusad. Eesti pärimusmuusika on kaunis, eriti meeldivad mulle hiiu kannel ja regilaulud.

 

Sa oled peamiselt sooloartist. Mida Sa teed, et end pärast kontserte uuesti energiaga täita ning kust Sa saad inspiratsiooni, et luua omaenda kauneid lugusid?

Pärast eriti intensiivset töö- ja tihedat kontsertide perioodi, võtan ma mõneks päevaks aja maha, istudes kohvikutes, lugedes ajalehti, vaadates lihtsalt aknast välja, vaadates Netflixist seriaale, kohtudes sõprade ja perega. Ma naudin neid hetki.

Uue materjali kallal töötades tulevad mul ideed peamiselt õhtul. Mängin mõne ideega, mängin seda välja (justnagu mõtleksin kõva häälega) ning kui leian midagi, mis võib olla huvitav, salvestan ma selle oma telefoni. Siis kuulan ma seda järgneval päeval ja jätkan nende ideede edasi arendamist, milles on mingi torge, energia, millega ma soovin edasi töötada.

Kas Sinu jaoks on eriline tähendus sellel, et Sa oled edukas sooloartist just naisena? Mida Sa soovitaksid või ütleksid noortele naistele julgustuseks, kes võib-olla oma karjääris sooloarstisina kahtlevad?

Ma olen tänulik kõige eest, mida olen muusikas saavutanud, kuid ma pole kunagi mõelnud, et see teeb mind õnnelikuks, sest ma olen naisartist – olen lihtsalt õnnelik, mida ma olen isiksusena, iseendana saavutanud.

Sellist mõtteviisi mõjutab ilmselt fakt, et kuulun vähese hulga priviligeeritud inimeste hulka, kes on sündinud jõukal maal, kus on artistidele olemas mitmeid toetusi ja rahalisi võimalusi ning kus valitseb ka meeste ja naiste vaheline võrdsus suuremal määral, kui enamikes maailma riikides. Sellest hoolimata tunnen, et naisena olen pidanud töötama rohkem ja kauem, et mind võetaks arvesse, kui muusikut, kelle loomingut tasub kuulata. Kui ma annaksin nõu, siis arvan, et ütleksin, et igapäevast harjutamist ei saa kunagi alahinnata. See ei pea olema tingimata äärmuslikult RASKE töö, aga tuleb jätkata pingutamist. Ärge laske ühel augul tees oma tööd peatada, leidke uus tee. Lõpetage, mida te alustasite, olgu see siis kontsert või uus muusika, sooloalbum, interneti kodulehekülg vm.

 

Milline on Sinu lemmikkoht Norras ja miks?

See sõltub minu meeleolust. Kui viibin oma lapsepõlve kodukülas – Saulandis – Telemarki maakonnas, meeldib mulle minna metsa jalutama. Ühes kohas läheb tee järsult üles ning kui olen selle mäe otsas, avaneb sealt vaade kaunitele mägedele. See on minu lemmikkoht.

Mõnel teisel hetkel on jälle minu lemmikkohaks rahvast kihav kohvik Oslos.