Muusik Peeter Rebane vastas Reval Folgi küsimustele. Lugege teiegi! Kontsert “Reval Folk uus ja vana: Peeter Rebane, Tiit Kikas ja Duo Ruut” toimub juba 26. jaanuaril Tallinnas, Vanalinna Muusikamajas (Uus 16c). Pileteid saab SIIT.
Pilt Kalju Suure fotoraamatust “Veel noppeid kultuurikihist”.
Tiit Kikas ja Peeter Rebane 1993. aastal Bogapotis, mis oli/on kohvik Pikas jalas, kus nad tollal regulaarselt mängisid. Fotograaf Kalju Suur.
Kuidas teie teed muusikutena kohtusid ja mis on kõige eredamad ühised hetked, kui vaatate tagasi kõigile neile tegutsemisaastatele?
Meil oli ansambleid, kus mõlemad mängisime, kuid meie esimene kahekesi esinemine oli kunagi ühel lõpuaktusel, esitasime ühe iiri ballaadi, mis läks, vähemalt tüdrukutele, nii hinge, et lõpumeik oli ilmselt tõsiselt ohus. Avastasime, et sobime muusikutena ja otsustasime iiri muusika kõrval hakata ka oma lugusid looma ja esitama.
Eredate hetkede taga on alati mingi lugu ja kuna duona oleme väike ja mobiilne kollektiiv, siis on olnud ka esinemisi kõikmõeldavais võimalikes ja võimatutes kohtades. Üks algusaastate naljakaim lugu oli kutse esitama niiöelda akna alla serenaadi kellegi härra pruudile, kellega too lootis meie abiga ära leppida. Varasel hommikutunnil sõidutas kodanik siis akendeta kaubikust ümberehitatud väikebussis meid positsioonidele ja autost välja tulles leidsime end Mustamäe 9-korruseliste majade vahelt. Tüüp siis rehmas käega ühe maja suunas ja kiirustas sama maja seitsmendale korrusele oma loodetava tulevasega lepitusplaani pidama. Tegime kokku lepitud 20 minutit muusikat ära aga osutatud suunast küll heldinud “Rapunzlit” aknale ei ilmunud. Küll aga saime teistest suundadest laekuva uneseguse tõlkimatu vene keelse sõimu osaliseks.
Mis on teid muusika juures hoidnud?
Muusikaga tegelemise juures hoiab, võiks öelda, muusika ise. Vahel mõne intensiivse perioodi lõpus, kui siis võtta aeg maha korraks, tunneb juba mõne päeva möödudes, kuidas hakkavad juba uued ideed sündima. Oluline on liikuda edasi, otsida uusi kõlasid ja väljendusi, mitte jääda sama vagu kündma. Sellised otsingud on viinud Tiitu Laserharfi ja mind Mõiraphone loomiseni. Möiraphone on eriline pikkade keeltega pill, mis on ansambel RUUUM keskne instrument. Kuula RUUUMi nt SIIN.
Mis teil kontserdil plaanis on? Milliseid pille ja tehnikat kasutate? Looper kui muusika instrument?
Looper ongi just muusikainstrument, mitte lihtsalt efektiplokk. Ei ole “looperimuusikat”, on looperit kasutavate artistide muusika. Kahjuks ei saa publik kuigi hästi tagasisidet, millal ja kuidas artist looperit kasutab, millal loopimist alustab ja mitut nö rida korraga kasutab. Tähelepaneliku kuulaja jaoks oleks see huvitav. Muust tehnikast loetelu läheks pikaks ja ebahuvitavaks. Lähtun üldiselt sellest, et ühte äratuntavat efekti saab kasutada kontserdi jooksul vaid korra. Osaliselt sellest ka efektide rohkus.
Kas ja/või miks on Tallinnasse vaja rohkem folki?
Mida rohkem on live-esinejaid ja kontserte, seda parem! Muusika tõttu väga palju Eestit mööda liikudes on selgelt näha, et publikut on rohkesti kohtades, kus on kontserditraditsioon, kus hoitakse kultuuri elus ja midagi regulaarselt toimub. Enamasti on see ühe energilise eestvedaja teene. Festivali või kontserdisarja korraldajale on ka hea, et folkmuusika, nagu jazzki, ei tähenda otseselt midagi, selle žanri muusika võib kõlada äärmiselt erinevalt. Üht otsa pidi pärimusmuusika, ja teiselt poolt elektroonilise kõlaga muusikat viljelevad artistid. See annab esinejate valikul vabaduse, ei sunni kindlalt üht stiili eelistama.